Basenji on üldiselt väga terve ja pika elueaga koeratõug. Riikides, kus basenjisid on rohkem ja nende ajalugu on pikem, on leitud, et noorte ja keskealiste basenjide suurimaks  surmapõhjuseks  on liiklustraumad – Soomes näitks ca’ 30 % kõigist surmadest. Kuid ka basenjisid kummitavad haigused, millest osade tekkeriski saab koertele tehtavate terviseuuringutega vältida või viia neid riske miinimumini.  Viimasel aastakümnel on hakatud järjest rohkem täheldama ka allergiate teket – seda tegelikult küll kõigil koeratõugudel. Enamasti on tegemist toiduallergiatega ja selle laialdase leviku täpsemad põhjused on teadmata.

Samuti on basenjide viimase aja probleemiks  põiekivid. Sellel on ilmselt ka geneetiline taust (vt ka tsüstinuuria), kuid probleemi avaldumist soodustab basenjide jaoks ebasobiv toitumine. Oma ajaloo jooksul ei ole basenjid tõenäoliselt saanud nii palju valku, kui on tänapäeva kuivtoidus, pealegi on nad saanud suurema osa veest toidust. Seega peaksid nad koos toiduga saama rohkem vett ja vähem valku.

 

Päriliku taustaga probleemidest 

 Ca’ 60-70% basenjidest esineb kergekujuline nabasong, mille värati läbimõõt ei ole suurem kui 2-5 mm. See on pärilik arenguhäire, kus nn. nabanööri ring ei sulgu korralikul ning naba kohal oleva kõhrelise plaadikese kinnitumine on häiritud. Tavaliselt sopistub sellisest avast naha alla läbi pisut rasvkudet, see pitsub, jääb selliseks nagu ta on ning 99% juhtudest pole see koerale ohtlik ega sega tema elu. Väliselt on see nähtav väikese ümara moodustisena naba kohal. Üldjuhul ei vaja need ravi (operatsiooni) ja neid koeri võib kasutada aretuses.  Üksikutel juhtudel,  kui song on suurem,  võib see osutuda ohtlikuks, sest suuremast avast võib välja sopistuda ka osa soolest ja sel puhul vajab koer kiiret kirurgilist ravi. Aretusest tuleks kindlasti välja jätta suure nabasongaga koerad ja need koerad, kes annavad suurte songadega järglasi.

Fanconi sündroom (FS) on neerupuudulikkuse sündroom, mille tõttu on häiritud neerude kaudu teatud toitainete tagasiimendumine (glükoos, aminohapped, vitamiinid jt.). Haigus on ravimatu. Ilma toetava ravi ja organismi seisundi stabiliseerimiseta võib olukord väga kiiresti halveneda.  Sõltuvalt haiguse kulu ägedusest ja organismi üldseisundist, on raviga võimalik mõneks ajaks looma seisundit parandada ja seda ka suhteliselt stabiilsena hoida. Haiguse esmased märgid avalduvad tavaliselt vanuses 4-8 aastat, need on üldiselt liigne joomine ja urineerimine, kaalulangus, halb karvastik jms.

FS kandub edasi retsessiivselt:  koerad jagunevad selles osas geneetiliselt FS geeni vabad (Fa clear), geeni kandjad (Fa carrier) ja nn. 2 geeni kandjad (geen on saadud mõlemalt vanemalt, Fa affected). Viimased on need isendid, kes 99,9 % tõenäosusega haigestuvad.

Aastast 2007 on võimalik kõikide basenjide FS geeni kandvust DNA testiga määrata – sel ajal  käis tulemuse ette veel sõna “tõenäoliselt” (näiteks probably clear). 2011 septembrist on aga võimalik DNA-testiga määrata kõikide basenjide kindel FS staatus ja sellest ajast enam sõna probably  ei kasutata. Varasemalt testitud aretuskoerad soovitatakse kindlasti uue testiga üle kontrollida. Et vältida haigete koerte sündi, peavad aretuskoerad olema  FS osas testitud.

Paari moodustamisel on keelatud kasutada kombinatsioone, kus järglasel on võimalus saada haigusgeen mõlemalt vanemalt. FS DNA testi saab tellida siit: https://secure.offa.org/cart.html. Samas on ka avalik andmebaas varem testitud koerte tulemustega.

Hüpotüreoidism ( HT, hypothyroidism) on lühidalt kilpnäärme hormooni vaegus, mistõttu on häiritud paljud kehafunktsioonid. HT-d arvatakse basenjide hulgas olevat rohkem, kui keskmiselt koerte hulgas. HT-d jagatakse primaarseks, sekundaarseks ja tertsiaarseks. Enamlevinud on primaarne HT, mida enamasti põhjustavad autoimmuunne lümfotsütaarne türeoidiit( ALT/ autoimmune lymphocytic thyroiditis) või idopaatiline folliikulite atroofia (IFA/idiopathic follicular atrophy). Autoimmuunne lümfotsütaarne türeoidiit arvatakse olevat pärilik, polügeense edasikanduvuse ja perekondliku eelsoodumusega. IFA on nn teadamata põhjusega kilpnäärme rakkude kadumine. Arvatakse siiski, et 75 % idiopaatilisest rakkude kaost on ALT jätk või lõppstaadium – seega pärilik. Vaid ca’ 25 % juhudest on rakkude hävimine seletamatu põhjusega. See seisund avaldub reeglina vanematel koertel (väga harva noortel). Tõelist IFA-d ei loeta enamasti pärilikuks.

HT tunnused võivad olla kehakaalu tõus, halb karva kvaliteet ja vähenenud aktiivsuse tase, letargia, agressiivsus, aga ka nt. viljatus, krambid jm. Esmane avaldumine võib esineda juba noortel täiskasvanutel (vanuses 2-3 aasta). Diagnoosimiseks kasutatakse vereanalüüse ja anamneesi andmeid. Eelnevalt korras olnud vereproovid ei välista haigestumist hilisemas vanuses. Täielikku tervistumist haigusel ei ole, kuid üsna edukalt kasutatakse asendusravi, manustades koertele kipnäärmehormooni. Asendusravi on eluaegne.

PPM (persistent prepupillary membrane) ehk persisteeriv pupillaarmembraan on basenjide hulgas üsna levinud. Tavaliselt on see kliiniliselt ebaoluline häire ja ei põhjusta koerale probleeme. Pupillarmembraan on lootel normaalne ja peaks taandarenema esimese ca 7-9 elunädala jooksul. Kui seda ei juhtu, nimetataksegi seda nähtust PPM. PPM on oftalmoskoobiga diagnoositav juba väga varases eas nt. kui kutsikad 7 nädalat vanuselt.  Kuid sel ajal on siiski veel võimalus, et PPM taandub. PPM võib olla ühes või mõlemas silmas. PPM kiude võib olla üks või mitu ja need kiud võivad ulatuda erinevatesse silmakihtidesse (iris, kornea, lääts). PPM võib mõjutada koera ka kliiniliselt, kui kihte on palju, nad on laiad, ulatuvad sügavamale – siis võib see viia kuni sarvkesta ja läätse hägustumiseni. Üldiselt ei soovitada kasutada aretuses paari, kus mõlemal koeral on PPM.

Progresseeruv võrkkesta atroofia ehk PRA (Progressive Retinal Atrophy) on  silma võrkkesta haigus, mille esimestes faasides võivad kliiniliseks tunnusteks olla pupillli laienemine ehk „särav silm“ ja nn. kanapimedus ehk häiritud nägemine hämaras. Haigus võib lõppeda koera pimedaksjäämisega. Tavaliselt jääb koer pimedaks 1-2 aasta jooksul peale PRA diagnoosi saamist. PRA- d võib esineda kõikidel tõugudel. PRA-d peetakse pärilikuks, kuid täpne pärandumise mehhanism pole teada. Erinevatel tõugudel on kindlaks määratud erinevaid retsessiivse päranduvuse vorme.  Haigusel on erinevaid tüüpe, mistõttu PRA võib avalduda 1-8 aastastel koertel.  Basenjidel esineb tavaliselt hilise avaldumisega PRA, mispuhul esimesed sümptomid avalduvad reeglina keskeast ( 4-6 aasta vanusest) alates.  PRA võimalikult varaseks diagnoosimiseks on soovitatud üle 5 aastastel koertel teha iga-aastane silmade kontroll.

Kogenud silmaarst suudab määrata PRA-d üsna varases järgus oftalmoskopeerimisel (enne kui koera omanik on märganud muutusi koera käitumises). Kahjuks ei ole uuringutega enne 8-9 aasta vanuseks saamis võimalik 100% kindlalt väita, et konkreetne koer ei haigestu hiljem PRA-sse. Selle haiguse võimalikult varaseks diagnoosimiseks on maailmas välja töötatud ka muid erinevaid teste. PRA on ravimatu. On arvatud, et haiguse protsessi saab aeglustada toitumisega näiteks manustada lisaks antioksüdante.

Käesoleval ajal on võimalik PRA kindlaks määrata ka geenitestiga: https://secure.offa.org/cart.html. Samas on ka avalik andmebaas varem testitud koerte tulemustega.
Basenjidel esineb ka healoomulist võrkkesta pigmentatsiooni, mida võidakse segi ajada PRA-ga. PRA-d on nimetatud ka basenji retinopaatiaks. PRA-ga koeri ei tohiks aretuses kasutada.

Koloboom (Coloboma) on silma kaasasündinud arenguhäire. Basenjide puhul on sageli tabandunud optiline närv. Koloboom on pärilik, kuid täpne pärandumise mehhanism pole teada – tõenäoliselt pärandub see ebaregulaarselt dominantselt. Koloboom võib olla erinevate raskusastmetega ja päranduda ka üle põlvkonna või mitme põlvkonna. Seda saab oftalmoskoobiga diagnoosida juba alates 7 nädala vanuselt, positiivse diagnoosiga koeri ei tohiks aretuses kasutada.

Sarvkesta düstroofia ehk CD (corneal dystrophy) jaguneb tüübiliselt kolmeks. Kõige sagedasem on epiteliaalne  CD, seda võib võib esineda ca’ 1-2 % basenjidest. Tavaliselt väljendub see valkjas-hallikate täpikestena/tuhmumisena silma keskosal. Neid tuhmunud kohti nimetatakse ka kolesteroolikristallideks. Tuhmumine võib elu jooksul areneda või ka kaduda. Tavaliselt see ei halvenda nägemisvõimet ega elukvaliteeti.

Teised tüübid on epiteeli erodeeriv ja endoteliaarne CD. Neid esineb väga harva. Kõige raskekujulisem on endoteliaalne vorm, sest see kahjustab sarvkesta sisemisi kihte, põhjustab sarvkesta turset ja pimedust. Kõik CD-d on määratavad oftalmoskoopiaga.

Kae ehk katarakt (cataract) on läätse läbipaistmatuks muutumine, mis võib põhjustada nägemise ähmastumist. Kaed on mitut liiki, mõned võivad olla ka pärilikud. Kaasasündinud ehk pärilikku katarakti esineb ka basenjidel ja seda saab oftalmoskoobiga diagnoosida juba väga varases eas.

Hemolüütiline aneemia ehk HA (hemolytic anemia) on punaseid vereliblesid kahjustav haigus. Esimesed märgid võivad ilmneda enne koera enne1-aastaseks saamist ja surm järgneb aasta kuni kahe aasta jooksul. Esmased kliinilised tunnused on kaalukaotus  ja letargia. HA on retsessiivne autosoomne haigus, mille puhul on tegemist ensüümi püruvaatkinaas ainevahetuse häirega. Tänu diagnostikale  ja ennetustegevusele on tänapäevaks HA muutunud üsna haruldaseks haiguseks kogu maailmas. HA-d saab diagnoosida analüüsides püruvaatkinaasi aktiivsust veres, OFA-s on DNA-test, mida saab kasutada HA geeni avastamiseks.

IPEB (Immuonproliferative Enteropaty of Basenjis) või IPSID (Immunoproliferative Small iIntestine Disease)  on krooniline soolestiku imendumisfunktsiooni häire. Selle tunnusteks on krooniline kõhulahtisus ja looma halb konditsioon. Haiguse täpne põhjus ja pärandumise mehhanism pole teada. Nii nagu paljud teised pärilikud haigused, on selle avaldumine seotud mitmete geenidega (polügeene mehhanism) ning avaldumiseks on vaja mitmete asjaolude koosmõju.  Lisaks on basenjidel ka teisi krooniliste põletikega kaasnevaid haigusi, mida võib mõjutada ka geneetiline taust. Tänapäeval on IPSID üsna haruldane kogu maailmas. Diagnoos kinnitatakse biopsiauuringuga. Haiguse sümptomid hoitakse kontrolli all põletikuvastaste ravimitega, vajadusel ka antibiootikumid haiguse ägedas faasis.

Puusadüsplaasia ehk HD (hip dysplasya ) esineb vahel harva ka basenjidel. HP on samuti multigeense ja polüfaktoriaalse taustaga haigus, mispuhul on probleemiks reieluu pea lõtv ühildumine puusanapaga. Diagnoos määratakse röntgenpildi alusel. HP kliiniliseteks tunnusteks võivad olla lonkamine, vähenenud soov liikuda, hilisemas faasis ka lihaste kõhetumine puusa-reieluu piirkonnas.

Epilepsia (epilepsy) on ajutegevuse funktsionaalne häire ja aeg-ajalt diagnoositakse seda ka basenjidel. Eristatakse primaarset ja sekundaarset epilepsiat. Haiguse tunnuseks on krambihood, mille vahepeal võib koer olla pealtnäha täiest normaalne. Hoogude kestvus võib ulatuda mõnest sekundist mõne minutini. Epilepsiat (eriti primaarset) peetakse ka suuresti pärilikuks haiguseks, kuid nagu paljude teiste haigustega, pole täpne pärandumise mehhanism teada. Esimesed tunnused ilmnevad enamasti ca’ 4-5 aastastel koertel, aga võivad avalduda ka varem. Epilepsia diagnoosimisel kasutatakse sageli ka nn. välistusmeetodit ehk välistatakse teised haigused, mis põhjustavad krampe. Epilepsia puhul üritatakse ravimitega vältida krambihoogude teket.

Tsüstinuuria CN (cystinuria) on pärilik haigus, mis on tingitud tsüstiini (aminohape) imendusmishäirest neerutorukestes. Koertel, kellel on CN, neil ei toimi see süsteem korralikult ja selle tulemusena on nende uriinis ebatavaliselt kõrge tsüstiinitase. Liigne kogus tsüstiini uriinis tekitab tsüstiinikristallikeste tekke, mis omakorda võib viia tsüstiinikivide kasvamiseni neerudes ja/või põies. Kuna isastel koertel on pikemad ja kitsamad kusitid võrreldes emastega, siis just isastel koertel võib tihedamini esineda ärritusi ja kuseteede blokeeringut kivide tõttu. Isased koerad, kellel on CN, kannatavad pidevate kuseteede põletike all, ja neil on risk kuseteede blokeeringuks, mis omakorda võib põhjustada (kui koheselt ravi ei saa) neerukahjustust, kuseteede rebendeid ja ka surma.
Kuigi basenjisid ei seostata eriti tihti CN-ga, siis viimasel ajal on seda haigust siiski täheldatud. Haiguse raviks on kuseteede mehhaaniline puhastamine ja sobiv dieet.

 

Vaktsineerimisest

Tõu algses ajaloos Euroopas (Inglismaal) ja USA-s oli kaua suureks probleemiks koertekatk. Enamus basenjisid suri just selle tõttu. Probleem lahenes vaktsiini leiutamise ja kasutuselevõtuga. Tänapäeval vaktsineeritakse basenjisid vastavalt vaktsiini tootjate ja veterinaaride poolt soovitatud vaktsineerimisjuhistele. Korrektselt vaktsineeritud koera puhul peaks olema välistatud või  miinimumini viidud nendesse haigustesse haigestumine, mille vastu vaktsineeritakse.  Eestis on hetkel kohustuslik vaktsineerida koera marutaudi vastu minimaalselt  2aastase vahega. Kindlasti peaks koera vaktsineerima lisaks ka nn. kompleksvaktsiiniga (või ka monovaktsiinidega)  katku, parvo jt. viirushaiguste vastu vastavalt soovitatud skeemidele. On juhuseid, kus mõned vaktsiinid võivad põhjustada reaktsioone, kuid need on reeglina lokaalsed (näiteks  turse või valulik süstekoht) ja kaovad mõne mõne tunni kuni nädala jooksul. Üliharva võib nii basenjidel kui ka teistel tõugudel esineda vaktsineerimisjärgset väga tugevat reaktsiooni ehk anafülaktilist šokki. See tekib koera enda immuunsüsteemi reaktsioonist vaktsiinile ja selle teket on võimatu ennustada või vältida. Anafülaktiline šokk võib olla eluohtlik. Kuna see tekib üsna kiirelt peale vaktsineerimist, siis on soovitav peale süsti saamist viibida veel ca’ 15 minutit kliinikus, et vajadusel kiirelt abi saada.  Oma koera vaktsineerimisse tuleb suhtuda vastutustundlikult, sest paraku pole viirushaigused kuskile kadunud – kuigi tänu vaktsiinide kasutamisele on nende levik õnneks oluliselt vähenenud. Kuid näiteks igal aastal tekib nii meil kui ka välisriikides parvo viiruse puhanguid, mis võivad kutsikatele ja noortele koertele olla letaalsed. Ka täiskasvanud koerad võivad seda väga raskelt põdeda ning läbipõdemise tagajärjel võivad jääda organismi eluaegsed kahjustused.  Väljaspool Eestit reisides tuleks kindlasti eelnevalt uurida infot võimalike terviseriskide osas ja konkreetset riiki puudutavate reisitingimuste osas.

 

 

Täiendavalt kasutatud allikad

Basenji Club of America. https://www.basenji.org/joomla/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=110&Itemid=113
Svenska Basenjisällskapet. http://www.basenji.se/
Suomen Basenjit. http://www.basenji.fi/Orthopedic Foundation for Animals. http://www.offa.org/
Victorian Basenji Breed Assossiation. http://www.vba.org.au/what-is-a-basenji/health-matters/

Skopek, E., Patzl, M., Nachreiner, R. F. (2006). Detection of autoantibodies against thyroid peroxidase in serum samples of hypothyroid dogs. AJVR, 6, 5, pp. 809-814.

Seavers, A., Snow, D. H., Mason, K. V., Malik, R. (2008). Evaluation of the thyroid status of basenji dogs in Australia. Australian Veterinary Journal, 86, 11, pp. 429.434.

 

Koostanud Tiina Tootmaa, veterinaar ja kennel Solebas’i omanik