Tervis

Basenji on üldiselt väga terve ja pika elueaga koeratõug. Riikides, kus basenjisid on rohkem ja nende ajalugu on pikem, on leitud, et noorte ja keskealiste basenjide suurimaks  surmapõhjuseks  on liiklustraumad – Soomes näitks ca’ 30 % kõigist surmadest. Kuid ka basenjisid kummitavad haigused, millest osade tekkeriski saab koertele tehtavate terviseuuringutega vältida või viia neid riske miinimumini.  Viimasel aastakümnel on hakatud järjest rohkem täheldama ka allergiate teket – seda tegelikult küll kõigil koeratõugudel. Enamasti on tegemist toiduallergiatega ja selle laialdase leviku täpsemad põhjused on teadmata.

Samuti on basenjide viimase aja probleemiks  põiekivid. Sellel on ilmselt ka geneetiline taust (vt ka tsüstinuuria), kuid probleemi avaldumist soodustab basenjide jaoks ebasobiv toitumine. Oma ajaloo jooksul ei ole basenjid tõenäoliselt saanud nii palju valku, kui on tänapäeva kuivtoidus, pealegi on nad saanud suurema osa veest toidust. Seega peaksid nad koos toiduga saama rohkem vett ja vähem valku.

 

Päriliku taustaga probleemidest 

 Ca’ 60-70% basenjidest esineb kergekujuline nabasong, mille värati läbimõõt ei ole suurem kui 2-5 mm. See on pärilik arenguhäire, kus nn. nabanööri ring ei sulgu korralikul ning naba kohal oleva kõhrelise plaadikese kinnitumine on häiritud. Tavaliselt sopistub sellisest avast naha alla läbi pisut rasvkudet, see pitsub, jääb selliseks nagu ta on ning 99% juhtudest pole see koerale ohtlik ega sega tema elu. Väliselt on see nähtav väikese ümara moodustisena naba kohal. Üldjuhul ei vaja need ravi (operatsiooni) ja neid koeri võib kasutada aretuses.  Üksikutel juhtudel,  kui song on suurem,  võib see osutuda ohtlikuks, sest suuremast avast võib välja sopistuda ka osa soolest ja sel puhul vajab koer kiiret kirurgilist ravi. Aretusest tuleks kindlasti välja jätta suure nabasongaga koerad ja need koerad, kes annavad suurte songadega järglasi.

Fanconi sündroom (FS) on neerupuudulikkuse sündroom, mille tõttu on häiritud neerude kaudu teatud toitainete tagasiimendumine (glükoos, aminohapped, vitamiinid jt.). Haigus on ravimatu. Ilma toetava ravi ja organismi seisundi stabiliseerimiseta võib olukord väga kiiresti halveneda.  Sõltuvalt haiguse kulu ägedusest ja organismi üldseisundist, on raviga võimalik mõneks ajaks looma seisundit parandada ja seda ka suhteliselt stabiilsena hoida. Haiguse esmased märgid avalduvad tavaliselt vanuses 4-8 aastat, need on üldiselt liigne joomine ja urineerimine, kaalulangus, halb karvastik jms.

FS kandub edasi retsessiivselt:  koerad jagunevad selles osas geneetiliselt FS geeni vabad (Fa clear), geeni kandjad (Fa carrier) ja nn. 2 geeni kandjad (geen on saadud mõlemalt vanemalt, Fa affected). Viimased on need isendid, kes 99,9 % tõenäosusega haigestuvad.

Aastast 2007 on võimalik kõikide basenjide FS geeni kandvust DNA testiga määrata – sel ajal  käis tulemuse ette veel sõna “tõenäoliselt” (näiteks probably clear). 2011 septembrist on aga võimalik DNA-testiga määrata kõikide basenjide kindel FS staatus ja sellest ajast enam sõna probably  ei kasutata. Varasemalt testitud aretuskoerad soovitatakse kindlasti uue testiga üle kontrollida. Et vältida haigete koerte sündi, peavad aretuskoerad olema  FS osas testitud.

Paari moodustamisel on keelatud kasutada kombinatsioone, kus järglasel on võimalus saada haigusgeen mõlemalt vanemalt. FS DNA testi saab tellida siit: https://secure.offa.org/cart.html. Samas on ka avalik andmebaas varem testitud koerte tulemustega.

PPM (persistent prepupillary membrane) ehk persisteeriv pupillaarmembraan on basenjide hulgas üsna levinud. Tavaliselt on see kliiniliselt ebaoluline häire ja ei põhjusta koerale probleeme. Pupillarmembraan on lootel normaalne ja peaks taandarenema esimese ca 7-9 elunädala jooksul. Kui seda ei juhtu, nimetataksegi seda nähtust PPM. PPM on oftalmoskoobiga diagnoositav juba väga varases eas nt. kui kutsikad 7 nädalat vanuselt.  Kuid sel ajal on siiski veel võimalus, et PPM taandub. PPM võib olla ühes või mõlemas silmas. PPM kiude võib olla üks või mitu ja need kiud võivad ulatuda erinevatesse silmakihtidesse (iris, kornea, lääts). PPM võib mõjutada koera ka kliiniliselt, kui kihte on palju, nad on laiad, ulatuvad sügavamale – siis võib see viia kuni sarvkesta ja läätse hägustumiseni. Üldiselt ei soovitada kasutada aretuses paari, kus mõlemal koeral on PPM.

Progresseeruv võrkkesta atroofia ehk PRA (Progressive Retinal Atrophy) on  silma võrkkesta haigus, mille esimestes faasides võivad kliiniliseks tunnusteks olla pupillli laienemine ehk „särav silm“ ja nn. kanapimedus ehk häiritud nägemine hämaras. Haigus võib lõppeda koera pimedaksjäämisega. Tavaliselt jääb koer pimedaks 1-2 aasta jooksul peale PRA diagnoosi saamist. PRA- d võib esineda kõikidel tõugudel. PRA-d peetakse pärilikuks, kuid täpne pärandumise mehhanism pole teada. Erinevatel tõugudel on kindlaks määratud erinevaid retsessiivse päranduvuse vorme.  Haigusel on erinevaid tüüpe, mistõttu PRA võib avalduda 1-8 aastastel koertel.  Basenjidel esineb tavaliselt hilise avaldumisega PRA, mispuhul esimesed sümptomid avalduvad reeglina keskeast ( 4-6 aasta vanusest) alates.  PRA võimalikult varaseks diagnoosimiseks on soovitatud üle 5 aastastel koertel teha iga-aastane silmade kontroll.

Kogenud silmaarst suudab määrata PRA-d üsna varases järgus oftalmoskopeerimisel (enne kui koera omanik on märganud muutusi koera käitumises). Kahjuks ei ole uuringutega enne 8-9 aasta vanuseks saamis võimalik 100% kindlalt väita, et konkreetne koer ei haigestu hiljem PRA-sse. Selle haiguse võimalikult varaseks diagnoosimiseks on maailmas välja töötatud ka muid erinevaid teste. PRA on ravimatu. On arvatud, et haiguse protsessi saab aeglustada toitumisega näiteks manustada lisaks antioksüdante.

Käesoleval ajal on võimalik PRA kindlaks määrata ka geenitestiga: https://secure.offa.org/cart.html. Samas on ka avalik andmebaas varem testitud koerte tulemustega.
Basenjidel esineb ka healoomulist võrkkesta pigmentatsiooni, mida võidakse segi ajada PRA-ga. PRA-d on nimetatud ka basenji retinopaatiaks. PRA-ga koeri ei tohiks aretuses kasutada.

Koloboom (Coloboma) on silma kaasasündinud arenguhäire. Basenjide puhul on sageli tabandunud optiline närv. Koloboom on pärilik, kuid täpne pärandumise mehhanism pole teada – tõenäoliselt pärandub see ebaregulaarselt dominantselt. Koloboom võib olla erinevate raskusastmetega ja päranduda ka üle põlvkonna või mitme põlvkonna. Seda saab oftalmoskoobiga diagnoosida juba alates 7 nädala vanuselt, positiivse diagnoosiga koeri ei tohiks aretuses kasutada.

Sarvkesta düstroofia ehk CD (corneal dystrophy) jaguneb tüübiliselt kolmeks. Kõige sagedasem on epiteliaalne  CD, seda võib võib esineda ca’ 1-2 % basenjidest. Tavaliselt väljendub see valkjas-hallikate täpikestena/tuhmumisena silma keskosal. Neid tuhmunud kohti nimetatakse ka kolesteroolikristallideks. Tuhmumine võib elu jooksul areneda või ka kaduda. Tavaliselt see ei halvenda nägemisvõimet ega elukvaliteeti.

Teised tüübid on epiteeli erodeeriv ja endoteliaarne CD. Neid esineb väga harva. Kõige raskekujulisem on endoteliaalne vorm, sest see kahjustab sarvkesta sisemisi kihte, põhjustab sarvkesta turset ja pimedust. Kõik CD-d on määratavad oftalmoskoopiaga.

Kae ehk katarakt (cataract) on läätse läbipaistmatuks muutumine, mis võib põhjustada nägemise ähmastumist. Kaed on mitut liiki, mõned võivad olla ka pärilikud. Kaasasündinud ehk pärilikku katarakti esineb ka basenjidel ja seda saab oftalmoskoobiga diagnoosida juba väga varases eas.

Hemolüütiline aneemia ehk HA (hemolytic anemia) on punaseid vereliblesid kahjustav haigus. Esimesed märgid võivad ilmneda enne koera enne1-aastaseks saamist ja surm järgneb aasta kuni kahe aasta jooksul. Esmased kliinilised tunnused on kaalukaotus  ja letargia. HA on retsessiivne autosoomne haigus, mille puhul on tegemist ensüümi püruvaatkinaas ainevahetuse häirega. Tänu diagnostikale  ja ennetustegevusele on tänapäevaks HA muutunud üsna haruldaseks haiguseks kogu maailmas. HA-d saab diagnoosida analüüsides püruvaatkinaasi aktiivsust veres, OFA-s on DNA-test, mida saab kasutada HA geeni avastamiseks.